Tallinna Taimetoidumess, Baltimaade esimene ja suurim, toimus tänavu juba seitsmendat korda.
Varasematel aastatel Viru keskuse fuajees ja Solarise aatriumis juhuslike külastajate tähelepanu püüdnud ning taimetoitlasi Tornimäele meelitanud sündmus oli seekord sisse seatud Kultuurikatlasse. Kunagisest elektrijaama katlamajast ja Tarkovski ‘Stalkeri’ kulissist on tänaseks saanud põnev kultuurikeskus, kus on edukalt aset leidnud mitmed konverentsid ja peod.
Jätsin turud sellest väitest teadlikult välja, sest see on üks ilmselgemaid probleeme Kultuurikatlas laada korraldamisega. Taimetoidumessi uksest loogelnud mitmesajameetrine järjekord enne avamist ei olnud niivõrd halva organiseerimise süü kui esimesele 150 külastajale lubatud kingikott, mille lootuses tuldi kohale seisma kümneid minuteid varem. Tropp, mis sisse pääsedes ees ootas, tekkis aga küll seetõttu, et letid olid üles seatud ka kõige kitsamatesse koridoridesse, mille tunglevad huvilised ummistasid. Iseenesest on Kultuurikatel sügisesteks sündmusteks super: suur, katusega, köetav, ajalooliselt ja esteetiliselt põnev koht. Messiatmosfääri loomiseks võiks aga esikute asemel keskenduda turuplatsidele. Kusjuures toredasti oli ära kasutatud hoone esist ala, kus valvasid Herbi ja Veg Machine’i toiduautod. Kosutust --kuni jagus-- said nii alles järjekorras seisjad kui silgupütis sõdimisest tüdinenud ja taanduvad näljased.
Esimene saal oli toidukaupade päralt, sekka mõned erandid, näiteks Mulieres, mis müüb looduslikke pesu- ja puhastusvahendeid, ja Biobag, mille eriala on biolagunevad tooted.
Mõne teema kohalt võib korraga rõõmus ja kurb olla: vahva, et Biobag biolagunevaid tooteid tutvustas, rõve, et enamikku toidualal pakutud tootenäidistest ikka ühekordselt kasutatavates nõudes serveeriti. Teise korruse restoranialal oldi selle koha pealt mõistlikumad.
Toidukoridoridest läbi murdes jõudis väiksemasse halli, milles olid esindatud Eesti loomakaitseorganisatsioonid — Eesti Loomakaitse Selts, Eesti Vegan Selts, Loomade Nimel ja Loomus — viimased kolm on ühtlasi ka mittetulundusliku Taimetoidumessi vabatahtlikud korraldajad. Üle mere olid taas külla sõitnud ka Soome loomaõiguste organisatsiooni Animalia esindajad, kelle käest ostsin südamekujulise riideaplikatsiooni, mille peal notsu ja kiri “Valitse vege”. Tõlkimatagi väga heatahtlik sõnum mõlema rahva keeles!
Samas saalis olid tervise-, kehahooldus- ja kosmeetikatooted ning teisele korrusele viiv trepp, mille kõrgustest vahelduseks hea alla sagina peale vaadata.
Kõige tagumisemat saali asustasid selle peo vaeslapsed: jalanõud, rõivad ja lapsed. Esimesed kaks kategooriat jälle müügiks, viimastele oli eraldatud mängunurk. Huvitav, kuidas mõtestab messi laps: vanainimeste pidu, kus ei tehta muud kui süüakse?
Eestikeelne ‘taimetoidumess' sobib igatahes laupäevast sündmust paremini iseloomustama kui ingliskeelne ‘vegan fair’. Kuigi kodulehel taimetoidumess.ee on eesmärkideks kirjas taimse toidu ning vegan elustiili tutvustamine, oli sisuliselt seekord tegemist tõesti toidufestivaliga. Ühest küljest on see hea: just toitumine ühendab erineva kogemusega veganid ja ‘veganid’, teisalt oli mul küll igav. End rangelt taimede baasil ülal pidava inimesena olen juba aastaid nii kodus kui võõrsil supermarketites ja restoranides tohutult aega ja energiat kulutanud, et midagi hamba alla leida — ning tänu sellele omandanud vilumuse ja teadmise erinevate täistaimsete toiduainete ja valmistusviiside kohta. Niisiis olin seekord konkreetselt värske tempehi jahil, aga pidin pettuma. Veggo vegan e-toidupoe esindus pakkus nii marineeritud, küpsetatud kui suitsutatud tempehit, mis on rõõmustav uudis kõigile neile, kes tahavad esmakordselt millegi põnevaga tutvust teha, aga mitte toorest rhizopus oligosporusega kääritatud sojaoamassi ehk tempehit, millega usin kokkaja ise mässata võiks.
Kurbus, mis mind seda uudist tõdedes tabas, asendus kiiresti rõõmuga, kui nägin, millise huviga noored ja vanad muid valmistooteid proovisid ja heaks kiitsid. Juustud ja pasteedid ning kõrvallauas legendaarse pelmeenitootja Uvici taimetoidu-eri: seenepelmeenid, pikad viinerid, hummus ja köögiviljawok. Mekkijaid oli nii palju, et tragid tädid leti taga kurtsid, et ei jõua sortimenti soojaks teha ja välja pannagi. Uvici toodete ümber tiirles alati kui sealt möödusin parv pensionäre, kes juurviljakotlette isegi pimesi, maitsmata usaldades ostsid, meenutades nõukogude aega, mil lihast loobuti rahakoti, mitte moraali sunnil. Põhjus see või teine, eesmärk pühendab abinõu, eks?
Janustele pakuti smuutisid ja mahlu— isegi peet ja hapukapsas olid viimastes esindatud. Taimse piimaga kohvijoogid, millele soja- või mandlipiima kasutamise eest lisahinda juurde ei keevitatud, soojendasid kurku ja hinge. Taasavastatud uuena on eesti turgudele jõudnud kombucha — huvitav, paljud messikülastajatest taipasid kokku viia, et selle joogi kääritamisel kasutatakse sedasama nõukogude ajal paljude perede toanurgas mulksunud teeseent?
Need tootjad, kes tulid kohale kaubaga, mis lihtsalt juhtumisi loomsevaba, tegid mind ettevaatlikuks. Vorm olemas, sisu ja tagamõte… Nojah. Kõiksugu imekaupadest kubisevate lettide iga viimase toote peensusteni (munast meeni, želatiini ja karmiinini) kontrollimine ei olnud— ega peagi olema— peakorraldajate töö, vaid pakkujate enda vastutus, mida mõnel puhul võeti väga leebelt. Millisest hetkest silm kinni pigistada jäi seega iga müüja enda otsustada. Tean, et korraldusmeeskonnas olid mõned vabatahtlikud, kelle ülesannete hulka kuulus selliseid asju kontrollida, ja paar pahalast võeti vahele ka.
Mul oli messile minnes kindel siht: seekord šokolaadi ei osta (välja arvatud üks tuttava Loodusväe proteiinibatoon, sest, noh, ma ju tulin rattaga, eks...), astun vegan novembri puhul sammu edasi ja investeerin 1. vegan deodoranti/higistamisvastasesse vahendisse ning 2. keskkonnasõbralikku ja käsitsipesuks kõlbulikku rõivapesuvahendisse. Pesuvahendi sain Mulieresi letist, mille agar perenaine müüs mulle kaks-korraga-ostes-on-odavam-tehinguga kokku 16€ eest ka loodusliku üldpuhastusvahendi. Nende e-poest tellides oleks hinnaks tulnud 24.10€.
Hügieenitarvete asemel oli müügil tohutult kosmeetikat. Harvaesinevad deodorandid, mille leidsin, lehkasid nagu kohutavaimad roosipõõsad, seega jätsin tolle mõtte sinnapaika. Ostsin hoopis 5,90€ eest eesti loodusliku kosmeetikatootja Nurme jojobaõliga tahke šampooni. Hind oli sama, mis nende toodetel kõikjal mujal, aga olin tahket šampooni juba ammu proovida tahtnud ja nüüd sattus see nii mugavalt mu käeulatusse.
Kuigi kõrgete lagedega kompleksis õhupuudust ei tekkinud, võttis turg silme eest kirjuks ja tunglemine väsitas. Loengu- ja filmiprogrammi vaatama nii ei jõudnudki, kuulsin vaid hilisemaid kokkuvõtteid ja muljeid. Esimene vestlusring, mis algas juba kell 11:30 vahetänava saalis, oli laste kasvamisest ja kasvatamisest eesti veganperedes. Kell 13:15 räägiti Glasgowst alustanud vegan restoranipidaja Craig Tannocki eduloo näitel veganismi normaliseerimisest. Kell 15:00 arutati veganluse ja spordi kombineerimise võimalikkusest. Pealaval, mis asus rikkaliku, kuid sellest hoolimata ülekurnatud restoraniala nurgas, alustati kell 13:15 Põhja-Euroopa vegan-plahvatuse arutamisega, kell 14:30 säras rambivalguses “maailma tugevaim vegan”/Saksamaa tugevaim mees Patrick Baboumian, kes vabal ajal jagas lahkesti autogramme ja poseeris fotodel. Kell 16:00 jagati välja Eesti Vegan Seltsi aasta tunnustusauhinnad neile, kes on aidanud kaasa veganluse edendamisele Eestis. Aasta 2017 parimad tooted olid Karu Talu šokolaadid ja Märss kotid, uus tulija ajakiri “Vegan”, silmapaistvamad teod Loomuse ja Loomade Nimel edukad kampaaniad karusloomafarmide ja metsloomade tsirkuses kasutamise keelustamiseks ning vegansõbraliku toidukoha tiitli sai vegan restoran V. Auhinnad läksid igati õigetesse kohtadesse, nende saajad ei olnud messilgi käed rüpes istunud. Vaid Märsse ei õnnestunud mul müügil silmata — küll aga päris mitme külastaja seljas.
Pigem kohaliku kollektsiooni kui eksootiliste toodetega varustatud toiduainete müügiala, magustoitudele panustavad restoranid, välismaised edulood ja samas nišiteemalised eestlaste vestlusringid tekitasid laialivalguvuse tunde. Sihtgrupi järsu laienemise juures on kõigile põnevuse pakkumine muidugi keeruline — eetilistel, tervise-, keskkonnapõhjustel veganid, kauaaegsed ja alles tutvuvad praktiseerijad — aga veganlus ei ole ju pelgalt toitumine, vaid eluviis? Mitte lihtsalt maailmavaade, vaid ka kulg.
Tahaksin kuulda rohkem eesti vegan-projektide edulugusid, aga ka ebaõnnestumiste kohta. Milliseid nippe oskavad Eesti esimese vegan restorani asutajad anda? Aga viimati avatu omanikud? Natuke klatši ja kuulujutte ka: kuhu kadus Vegamama, miks on nad nüüd sunnitud nime muutma? Lootuskiirekesi: milline potentsiaal on vegan kodukokkadel? Kas keegi on juba ometi tegutsenud eesti kaerapiima toomise suunas? Pragmaatilisi mõttearendusi: kas eetilistele rõivastele, jalanõudele, aksessuaaridele ja kosmeetikale on tänapäeva eestis turgu? Tahaksin, et messiga loodud turvalises keskkonnas leiaks rohkem kajastust rahvast hullutav teema, mida tegelikult juba siin-seal puudutati: teaduspõhised toitumissoovitused teoorias ja praktikas. Kuidas suhtuvad taimetoitlusesse erinevad institutsioonid ja nende esindajad nagu Toiduliit ja haiglad? Millises seisus on teaduspõhine innovatsioon — kas tehisliha jääb maitseainete mänguks või on lähiajal oodata laborites sünteesitud imematerjale?
2017. aasta 4. novembril toimunud Taimetoidumess oli külastajate numbrit ja nende tarbitud toidu kaalu arvestades kahtlemata edukas. Millega ma tahan lõpetada: veganluse üldine populaarsus on tore ja huvi igati tervitatav. See, et meil on eestis üldse võimalik süveneda ja kirjutada vaatepunktist, mida ma natuke avada püüdsin, on hea märk. Kriitika, mille eesmärk ei ole veganlust maatasa trampida, vaid konstruktiivselt veel võimsama kogemuse poole püüelda.
Mulle väga meeldis, et iga messikülaline sai endale kaasa Vegan-ajakirja festivali erinumbri tasuta eksemplari. Tõsised huvilised saavad kodurahus teemasse süveneda ja järjekorra inertsist messile sattunud uudistajatele jääb füüsiline tõend, et see, mida nad ühel pilvisel sügispäeval vanas katlamajas kogesid, ei olnud ühekordne sotsiaalne eksperiment, vaid eluviis, mis muudab maailma.
1 muljet:
Mulle väga meeldis. Rongis tagasi koju loksudes lugesin ajakirja pea kaanest-kaaneni läbi, kuigi jutt oli juba kuuldud messil. Jõudsin kuulata veganismi normaliseerimise loengut, Patriku juttu, sutsuke ka mingit filmi. Põhimõtteliselt unustasin süüagi, sest tegevust oli nii palju. Ampsasin V takot millegagi, ja kellegi kartulisalatit(suppper hea), aga kõhu korralikult täis süüa unustasin, kuigi see oli üks mu eesmärkidest-kui maakas satub kord aastas pealinna siis tuleb max kõik vegan variandid ju läbi proovida.. selle sagimise ja kokku pressituse kohta ütleks et mu arust messidel ja laatadel täiesti tavaline teema, ei häirinud absoluutselt. Ka meeldis väga, et kategooriate järgi olid letid jaotatud, oli lihtsam leida hiljem.
Asukoht mulle meeletult meeldib, eelmine aasta oli ju ainult esimene korrus, see kord ruumi kõvasti rohkem.
Ainus mis tõesti silma riivas oligi vist see plasttopsi teema. Eriti kurb oli vaadata neid pisikesi pitse mis peale igat väikest lonksu lendasid prûgisse. Ise ei võtnud neid kordagi. Aga ausaltöelda ma ei teaks ka mida alternatiiviks pakkuda.
Ja muidugi see, et hea kraam nii ruttu otsa said :D jokutamise tõttu jäin nii mõnestki asjast ilma, aga noh, järgmine aasta proovin uuesti! Ja võrreldes eelmise aastaga, mess on liikunud ainult paremuse poole, küllap järgmine aasta on nii mônigi kitsaskoht likvideeritud!
Postita kommentaar