Jaanuari alguses Soomes ehk juhuslik kohtumine Helsingi ostukeskuste kiirtoidukultuuriga

Tere Soome!

Kiasma nüüdiskunsti muuseumis on iga kuu esimesel reedel tasuta sissepääs. Tavahind  14€, pensionäri-õpilase-töötu-sõduri-rühmapilet 12€, lisaks muud soodustused. Alla 18-aastastele tasuta! Kiasma kohvikus, nii nagu üldiselt Soomes kombeks näib olevat, pakutakse kohvi ja kohvijooke nii tava-, soja- kui kaerapiimaga sama hinna eest. Sel korral 4,50€.

Keskel: Nandita Kumar (s. 1981, Mauritius) "126.22hz", 2015

Paremal: Pekka ja Teija Isorättyä (s. 1980, Soome) "Nature Morte", 2017

Helsingi on minus alati vaimustust tekitanud. 90ndatel, kui isa Soomest koju ootasin, teades, et ta toob naastes kaasa parimat piparmündišokolaadi ja põnevaid, lagritsaga komme, mida laeval müüdi. 2018. aastal, mil kõik need maiustused on Eesti poodides saadaval, on Soome meist sammu ees ja seda eriti täistaimse toidu osas. Jahiretkedest K- ja S-supermarketitesse ning vegan-restoranidesse on kirjutatud küll, jagan nüüd hoopis varjatud pärlikarpi põhjanaabrite pealinna kiirtoidumaastikul. 

Möödunud aasta novembris lõi meedias laineid Yana Toomi Vikerraadio otse-eetris antud hävitav hinnang rebitud kaerale. Samas kui enamik eestlastest jälgijaid imestasid, miks on veganitel vaja liha-asendajaid, nenditi taimetoidufoorumites, et eksperiment oli juba eos ebaõnnestuma määratud: samamoodi nagu sa ei sööks toorest liha, ei ole ka soomlaste leiutatud ja põhjamaalaste seas äärmiselt populaarne nyhtökaura, kaerast ja kaunviljadest koosnev toode ideaalis mõeldud toorelt söömiseks, vaid mõne hõrgutise koostisosana, just nagu selle inspiratsioon, maitseainetesegus marineeritud ja siis pikalt madalal kuumusel küpsetatud sealiha, mis läheb lõpuks nii pehmeks, et laguneb kiududeks ja saab nimeks rebitud sealiha. Rebitud kaera müüakse ka Eesti Prismades kuid valmistamisviiside osas tasub loomingulist innustust otsida pigem selle kodumaalt. 

Miks mitte kesklinnas asuva Kammpi keskuse 6K Foodmarketist? Kui ennist kirjutasin, et avan pärlikarbi, siis pean nüüd täpsustama, et selles karbis on pärleid lausa kuus. 6K — 6 keittiötä, 6 kokemusta, 1 paikka — kõlab hästi ka eesti keeles: 6 kööki, 6 kogemust, 1 koht — avati 2016. aastal Kamppi ostukeskuse südames. See kuut eriilmelist pakkujat koondav saareke on korraga kiirtoidukoht ja restoran: valitud roog pannakse kokku mõne hetkega ning nautida võid seda nii oma teekonda jätkates kui kohapeal rahulikus nurgakeses.

Ostukeskustes lõuna- või õhtusöögil käimine on midagi väga soomelikku. Ka Eestis on toidukohad vaikselt poodidele ligi kippumas, kuid Soomes on neid massiliselt ja nii kohalikud kui võõrsilt tulijad, eriti noored, tõesti käivad neis keha kinnitamas, isegi kui siht muu kui ostutuur. Söönuks saavad nii hundid kui lambad.

Kõigepealt püüab silma väekausipakkuja Super Bowl. Põhjaks täisterakuskus/quinoa/riis, pakuvad nad igat vegetaarlastele lisandiks marineeritud paprika, toore kurgi ja salati, edamameoa, hummuse ja seesamiseemne-segu. Menüüs mainitud harissa-jogurtikastet tuleb veganitel küll paluda ära jätta.

Oma sõnade järgi Hiina toidukultuuri parimaid palu demonstreeriv Mad Wok pakub taimetoitlastele (vegan) praetud baklažaani koos seitani ja küüslaugu-ingveri-vesikressi-tšillikastmega. Pisike ninanips neile, kes kurdavad, et vegan toit on kallis: tegemist on menüü kõige odavama roaga, mis maksab pelgalt 9,50€. 

Seitan, nisuvalgust vormitud, siis keedetud ja praetud mass, kusjuures, on pärit kõrvalleti Street Gastro võileivarestoranitüüpidelt. Oma kodutehtud seitanit kasutavad nad ka ise, marineerivad BBQ-kastmes ja lisavad koos (vegan) suitsujuustu, karamelliseeritud sibula, salati ja muu burksimaterjaliga võileiva vahele. Kui hing ihaldab, saab lisaks salatit ka! Hinnaks 9€. 

Ka fisu & ranet, fish & chips või kala & krõpsu restoran, on taimetoitlastele mõeldes kasutusele võtnud seitani. Paneroitu seitan, ranet, vegaaninen remoulade ja hernemuhennos tähendab paneeritud seitanit, friikartuleid (ranet ehk ranskalaiset perunat, 'prantsuse kartulid') mida fisu & ranet toodab kuulu järgi kodumaal ja bioenergia abil), vegan remoulade-kastet (meenutab majoneesi või tartari-kastet) ja hernehautist. 10€.

Ja ometigi see, kuhu ma selle tutvustusreisiga lugejad tuua tahtsin: OATZ nyhtökaura-baar, mis asub sõõri kaugemas otsas, ning kus on au sees just rebitud kaer. Seda pakutakse grillitud lapi(ku) leiva (rieska) vahel (10€), hooajalise salatiga (10€), või miks mitte mõlemaga korraga (11€). Rebitud kaer ei tähenda siin automaatselt pakist pannile visatud anonüümset plönni, vaid vahvate nimedega maitsevalikuid on lausa kolm: wild ehk tüümiani ja metsaseentega, rootz ehk majoraani ja küpsejuurviljadega ja greenie spargelkapsa (brokkoli) ja hernestega.

Pean valmistama pettumuse kõigile, kes lootsid, et tellin silmi pilgutamata rebitud kaera. Jäin valima hoopis Mad Woki ja Kimchi Wagoni vegan-valikute vahel. Kuna õhtussevajunud päev oli olnud kliimasoojenemisaja jaanuarile omaselt pime ja vihmane, valisin Kimchi Wagoni vürtsi ja proteiinirikast kosutust lubava red mint tofu curry. Tjah, ega ma selles mõttes ole sugugi teistmoodi neist (liha)sööjatest, kes mugavusest vanu, tuttavaid radu käivad. Või ehk on tõsi taga Kimchi Wagoni reklaamiski kasutatud sõnadel: “eksootilised, müstiliselt sõltuvusttekitavad maitsed!”

Kui teenindaja küsib, siis kindlasti riisi, mitte (muna)nuudlitega valmistatud taimaahõngulisele roale võib letilt ise lisada kimchit ja muid lisandeid: tšillit, seesamiseemneid, maapähkleid, sojakastet, ning kokku läheb see lust maksma 10€.

Ja… Muidugi jäin rahule. Kookos ja laim, mis karris kohtuvad, on mu vihmase ilma nõrkus, boonuseks lahe atmosfäär, võimalus jälgida kohalikke nende loomulikus elukeskkonnas ning mainimist väärt on ka puhas vesi, mida toidusaare keskelt stiilsest kraanist lõputult kaanida võis. 

Kohtume jälle! 

6K Helsingis Kamppi keskuses. Avatud esmaspäevast reedeni 10-21:00, laupäeviti 10-22:00, pühapäeviti 12-19:00.

Isutekitavat pildimaterjali:

https://www.instagram.com/6kfoodmarket/

*

Veel üks leid Kamppist: 

Punnitse & Säästä nullkulu-pood ostukeskuse Simonkatu-äärses osas. Eestimaise olukorraga võrreldes ehk kõige rohkem Mahemarketi moodi, kus võrreldes Biomarketi või Bio4Youga näib rõhk samuti rohkem kuivainetel olevat. Puuvilja- ja pähklipiklite (ei, mulle ei meeldi sõna ‘batoon’, ja jah, üritan kondiitrite sõnavarast laenu võtta) valik oli meeletu. Keskmisel pildil on näide nakdi toodetest, mis alles hiljuti eriti hästi varustatud poodides Eestis (Kaubamaja, Stockman, Maksimarket?) kolmelt valikult viiele tõusis.

Märgatud Länsisatama panorama-baaris viimastel hetkedel Helsingis : Oatly barista! 

Piimakohv (4,60€) ise jäi Kiasma Lattele küll kõvasti alla. Järgmine kord kraban supermarketist 2,50€ eest Oatly jääkohvisid kaasa!

Taimetoidumess 2017

Tallinna Taimetoidumess, Baltimaade esimene ja suurim, toimus tänavu juba seitsmendat korda. 

Varasematel aastatel Viru keskuse fuajees ja Solarise aatriumis juhuslike külastajate tähelepanu püüdnud ning taimetoitlasi Tornimäele meelitanud sündmus oli seekord sisse seatud Kultuurikatlasse. Kunagisest elektrijaama katlamajast ja Tarkovski ‘Stalkeri’ kulissist on tänaseks saanud põnev kultuurikeskus, kus on edukalt aset leidnud mitmed konverentsid ja peod. 

Jätsin turud sellest väitest teadlikult välja, sest see on üks ilmselgemaid probleeme Kultuurikatlas laada korraldamisega. Taimetoidumessi uksest loogelnud mitmesajameetrine järjekord enne avamist ei olnud niivõrd halva organiseerimise süü kui esimesele 150 külastajale lubatud kingikott, mille lootuses tuldi kohale seisma kümneid minuteid varem. Tropp, mis sisse pääsedes ees ootas, tekkis aga küll seetõttu, et letid olid üles seatud ka kõige kitsamatesse koridoridesse, mille tunglevad huvilised ummistasid. Iseenesest on Kultuurikatel sügisesteks sündmusteks super: suur, katusega, köetav, ajalooliselt ja esteetiliselt põnev koht. Messiatmosfääri loomiseks võiks aga esikute asemel keskenduda turuplatsidele. Kusjuures toredasti oli ära kasutatud hoone esist ala, kus valvasid Herbi ja Veg Machine’i toiduautod. Kosutust --kuni jagus-- said nii alles järjekorras seisjad kui silgupütis sõdimisest tüdinenud ja taanduvad näljased.

Esimene saal oli toidukaupade päralt, sekka mõned erandid, näiteks Mulieres, mis müüb looduslikke pesu- ja puhastusvahendeid, ja Biobag, mille eriala on biolagunevad tooted. 

Mõne teema kohalt võib korraga rõõmus ja kurb olla: vahva, et Biobag biolagunevaid tooteid tutvustas, rõve, et enamikku toidualal pakutud tootenäidistest ikka ühekordselt kasutatavates nõudes serveeriti. Teise korruse restoranialal oldi selle koha pealt mõistlikumad. 

Toidukoridoridest läbi murdes jõudis väiksemasse halli, milles olid esindatud Eesti loomakaitseorganisatsioonid — Eesti Loomakaitse Selts, Eesti Vegan Selts, Loomade Nimel ja Loomus — viimased kolm on ühtlasi ka mittetulundusliku Taimetoidumessi vabatahtlikud korraldajad. Üle mere olid taas külla sõitnud ka Soome loomaõiguste organisatsiooni Animalia  esindajad, kelle käest ostsin südamekujulise riideaplikatsiooni, mille peal notsu ja kiri “Valitse vege”. Tõlkimatagi väga heatahtlik sõnum mõlema rahva keeles!

Samas saalis olid tervise-, kehahooldus- ja kosmeetikatooted ning teisele korrusele viiv trepp, mille kõrgustest vahelduseks hea alla sagina peale vaadata.

Kõige tagumisemat saali asustasid selle peo vaeslapsed: jalanõud, rõivad ja lapsed. Esimesed kaks kategooriat jälle müügiks, viimastele oli eraldatud mängunurk. Huvitav, kuidas mõtestab messi laps: vanainimeste pidu, kus ei tehta muud kui süüakse? 

Eestikeelne ‘taimetoidumess' sobib igatahes laupäevast sündmust paremini iseloomustama kui ingliskeelne ‘vegan fair’. Kuigi kodulehel taimetoidumess.ee on eesmärkideks kirjas taimse toidu ning vegan elustiili tutvustamine, oli sisuliselt seekord tegemist tõesti toidufestivaliga. Ühest küljest on see hea: just toitumine ühendab erineva kogemusega veganid ja ‘veganid’, teisalt oli mul küll igav. End rangelt taimede baasil ülal pidava inimesena olen juba aastaid nii kodus kui võõrsil supermarketites ja restoranides tohutult aega ja energiat kulutanud, et midagi hamba alla leida — ning tänu sellele omandanud vilumuse ja teadmise erinevate täistaimsete toiduainete ja valmistusviiside kohta. Niisiis olin seekord konkreetselt värske tempehi jahil, aga pidin pettuma. Veggo vegan e-toidupoe esindus pakkus nii marineeritud, küpsetatud kui suitsutatud tempehit, mis on rõõmustav uudis kõigile neile, kes tahavad esmakordselt millegi põnevaga tutvust teha, aga mitte toorest rhizopus oligosporusega kääritatud sojaoamassi ehk tempehit, millega usin kokkaja ise mässata võiks. 

Kurbus, mis mind seda uudist tõdedes tabas, asendus kiiresti rõõmuga, kui nägin, millise huviga noored ja vanad muid valmistooteid proovisid ja heaks kiitsid. Juustud ja pasteedid ning kõrvallauas legendaarse pelmeenitootja Uvici taimetoidu-eri: seenepelmeenid, pikad viinerid, hummus ja köögiviljawok. Mekkijaid oli nii palju, et tragid tädid leti taga kurtsid, et ei jõua sortimenti soojaks teha ja välja pannagi. Uvici toodete ümber tiirles alati kui sealt möödusin parv pensionäre, kes juurviljakotlette isegi pimesi, maitsmata usaldades ostsid, meenutades nõukogude aega, mil lihast loobuti rahakoti, mitte moraali sunnil. Põhjus see või teine, eesmärk pühendab abinõu, eks?

Janustele pakuti smuutisid ja mahlu— isegi peet ja hapukapsas olid viimastes esindatud. Taimse piimaga kohvijoogid, millele soja- või mandlipiima kasutamise eest lisahinda juurde ei keevitatud, soojendasid kurku ja hinge. Taasavastatud uuena on eesti turgudele jõudnud kombucha — huvitav, paljud messikülastajatest taipasid kokku viia, et selle joogi kääritamisel kasutatakse sedasama nõukogude ajal paljude perede toanurgas mulksunud teeseent?

Need tootjad, kes tulid kohale kaubaga, mis lihtsalt juhtumisi loomsevaba, tegid mind ettevaatlikuks. Vorm olemas, sisu ja tagamõte… Nojah. Kõiksugu imekaupadest kubisevate lettide iga viimase toote peensusteni (munast meeni, želatiini ja karmiinini) kontrollimine ei olnud— ega peagi olema— peakorraldajate töö, vaid pakkujate enda vastutus, mida mõnel puhul võeti väga leebelt. Millisest hetkest silm kinni pigistada jäi seega iga müüja enda otsustada. Tean, et korraldusmeeskonnas olid mõned vabatahtlikud, kelle ülesannete hulka kuulus selliseid asju kontrollida, ja paar pahalast võeti vahele ka.

Mul oli messile minnes kindel siht: seekord šokolaadi ei osta (välja arvatud üks tuttava Loodusväe proteiinibatoon, sest, noh, ma ju tulin rattaga, eks...), astun vegan novembri puhul sammu edasi ja investeerin 1. vegan deodoranti/higistamisvastasesse vahendisse ning 2. keskkonnasõbralikku ja käsitsipesuks kõlbulikku rõivapesuvahendisse. Pesuvahendi sain Mulieresi letist, mille agar perenaine müüs mulle kaks-korraga-ostes-on-odavam-tehinguga kokku 16€ eest ka loodusliku üldpuhastusvahendi. Nende e-poest tellides oleks hinnaks tulnud 24.10€. 

Hügieenitarvete asemel oli müügil tohutult kosmeetikat. Harvaesinevad deodorandid, mille leidsin, lehkasid nagu kohutavaimad roosipõõsad, seega jätsin tolle mõtte sinnapaika. Ostsin hoopis 5,90€ eest eesti loodusliku kosmeetikatootja Nurme jojobaõliga tahke šampooni. Hind oli sama, mis nende toodetel kõikjal mujal, aga olin tahket šampooni juba ammu proovida tahtnud ja nüüd sattus see nii mugavalt mu käeulatusse.

Kuigi kõrgete lagedega kompleksis õhupuudust ei tekkinud, võttis turg silme eest kirjuks ja tunglemine väsitas. Loengu- ja filmiprogrammi vaatama nii ei jõudnudki, kuulsin vaid hilisemaid kokkuvõtteid ja muljeid. Esimene vestlusring, mis algas juba kell 11:30 vahetänava saalis, oli laste kasvamisest ja kasvatamisest eesti veganperedes. Kell 13:15 räägiti Glasgowst alustanud vegan restoranipidaja Craig Tannocki eduloo näitel veganismi normaliseerimisest. Kell 15:00 arutati veganluse ja spordi kombineerimise võimalikkusest. Pealaval, mis asus rikkaliku, kuid sellest hoolimata ülekurnatud restoraniala nurgas, alustati kell 13:15 Põhja-Euroopa vegan-plahvatuse arutamisega, kell 14:30 säras rambivalguses “maailma tugevaim vegan”/Saksamaa tugevaim mees Patrick Baboumian, kes vabal ajal jagas lahkesti autogramme ja poseeris fotodel. Kell 16:00 jagati välja Eesti Vegan Seltsi aasta tunnustusauhinnad neile, kes on aidanud kaasa veganluse edendamisele Eestis. Aasta 2017 parimad tooted olid Karu Talu šokolaadid ja Märss kotid, uus tulija ajakiri “Vegan”, silmapaistvamad teod Loomuse ja Loomade Nimel edukad kampaaniad karusloomafarmide ja metsloomade tsirkuses kasutamise keelustamiseks ning vegansõbraliku toidukoha tiitli sai vegan restoran V. Auhinnad läksid igati õigetesse kohtadesse, nende saajad ei olnud messilgi käed rüpes istunud. Vaid Märsse ei õnnestunud mul müügil silmata — küll aga päris mitme külastaja seljas. 

Filmisaalis linastus kell 13:00 “The Last Pig” (2017) ja 15:00 “Food Choices” (2016). 

Pigem kohaliku kollektsiooni kui eksootiliste toodetega varustatud toiduainete müügiala, magustoitudele panustavad restoranid, välismaised edulood ja samas nišiteemalised eestlaste vestlusringid tekitasid laialivalguvuse tunde. Sihtgrupi järsu laienemise juures on kõigile põnevuse pakkumine muidugi keeruline — eetilistel, tervise-, keskkonnapõhjustel veganid, kauaaegsed ja alles tutvuvad praktiseerijad — aga veganlus ei ole ju pelgalt toitumine, vaid eluviis? Mitte lihtsalt maailmavaade, vaid ka kulg. 

Tahaksin kuulda rohkem eesti vegan-projektide edulugusid, aga ka ebaõnnestumiste kohta. Milliseid nippe oskavad Eesti esimese vegan restorani asutajad anda? Aga viimati avatu omanikud? Natuke klatši ja kuulujutte ka: kuhu kadus Vegamama, miks on nad nüüd sunnitud nime muutma? Lootuskiirekesi: milline potentsiaal on vegan kodukokkadel? Kas keegi on juba ometi tegutsenud eesti kaerapiima toomise suunas? Pragmaatilisi mõttearendusi: kas eetilistele rõivastele, jalanõudele, aksessuaaridele ja kosmeetikale on tänapäeva eestis turgu? Tahaksin, et messiga loodud turvalises keskkonnas leiaks rohkem kajastust rahvast hullutav teema, mida tegelikult juba siin-seal puudutati: teaduspõhised toitumissoovitused teoorias ja praktikas. Kuidas suhtuvad taimetoitlusesse erinevad institutsioonid ja nende esindajad nagu Toiduliit ja haiglad?  Millises seisus on teaduspõhine innovatsioon — kas tehisliha jääb maitseainete mänguks või on lähiajal oodata laborites sünteesitud imematerjale? 

2017. aasta 4. novembril toimunud Taimetoidumess oli külastajate numbrit ja nende tarbitud toidu kaalu arvestades kahtlemata edukas. Millega ma tahan lõpetada: veganluse üldine populaarsus on tore ja huvi igati tervitatav. See, et meil on eestis üldse võimalik süveneda ja kirjutada vaatepunktist, mida ma natuke avada püüdsin, on hea märk. Kriitika, mille eesmärk ei ole veganlust maatasa trampida, vaid konstruktiivselt veel võimsama kogemuse poole püüelda. 

Mulle väga meeldis, et iga messikülaline sai endale kaasa Vegan-ajakirja festivali erinumbri tasuta eksemplari. Tõsised huvilised saavad kodurahus teemasse süveneda ja järjekorra inertsist messile sattunud uudistajatele jääb füüsiline tõend, et see, mida nad ühel pilvisel sügispäeval vanas katlamajas kogesid, ei olnud ühekordne sotsiaalne eksperiment, vaid eluviis, mis muudab maailma.  

vegan-nipp: peedidipp

Mida vegan või asemel leiva peale määrib? Mille sisse filmiõhtul krõpsu kastab?
Mida koolis vahetunnis nosida? Aga õhtul tatrapudru kõrvale?
Mida pakkuda oodatud, aga ka ootamatutele külalistele? 

Oled sa üksi või mitmekesi, mul on su (info)näljale lahendus!

Novembri vegan-väljakutse puhul tutvustan enda köögis kõige tihedamini aset leidvat lihtsalt valmivat imekreemi: kikerherne-peedimääret. See hummusest arenenud peedidipp, mille valmistamise odav hind (400-grammine kikerhernepurk, kus vedeliku sees herneid ~240 grammi, maksab olenevalt poest 60-80 sendi kanti; kilo toorest peeti saab samuti vähema kui euro eest) tõestab, et ka vaene tudenginiru võib vegan olla, on sobilik nii leiva peale kui juurviljade kõrvale, risotode kaaslaseks ja salatite sõbraks. Lisades vaid mõned komponendid, saab segust mõnusad kotletid!

*

Keedupeeti müüakse poodides 400-grammistes pakkides, aga kui kodus on olemas ahi, soovitan igatahes seda kaunist punast köögivilja fooliumi sees küpsetada. Selleks kata ahjuplaat fooliumiga, raputa sinna soola, lõika rusikasuurused peedid pooleks (NB! ära koori) ja lao nad, lõigatud pooled all, vastu soola. Tõmba tekiks peale veel üks kiht fooliumit ja libista kandikutäis umbes tunniks ajaks 220-kraadisesse ahju omasoodu küpsema. Katsu hambatikuga-- kui peedid on pehmed, on nad valmis. Lase neil jahtuda, siis on kergem noaga koored eemaldada.

*

Kui juba ahi kuumaks kütta, siis ikka asja pärast! Selles retseptis välja toodud kogustest jagub nii piknikuõhtu hummuseks kui kiireks snäkiks mõnusateks kotlettideks. Säilita segu külmkapis.

PEEDIDIPP

Sega kokku ja blenderda/mikserda:

500 grammi küpsetatud või keedetud peeti

~500 grammi (kaalutud ilma vedelikuta, ehk tegu 800-grammise purgiga) kikerherneid

1 sidrun

1 tšillikaun

3 sl tahhiinit või oliiviõli (vms, näiteks päikesekuivatatud tomatitest purki üle jäänud õli)

3 küüslauguküünt

maitseaineid (valikuline ja kombineeritav: minu tavaline taks on 1 tl korianderit, 1 tl vürtsköömneid, 1 tl tüümiani)

soola ja pipart

PEEDIKOTLETID

Sega kokku:

500 grammi eelmainitud peedidippi

2 suurt supilusikatäit maapähklivõid

100 grammi jahu (nisu-, tatra-, rukki- vms; sobib ka kartulipuder, mille puhul on siduvaks aineks tärklis)

2 peenekshakitud sibulat

kõik need maitseained, mida ema kotleti sisse paneb*,

vormi pallid ja a) vajuta nad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil lapikuks ja anna 200 kraadi juures 30 minuti kanti kuuma või b) prae panni peal kuumas õlis.

* Kui tabad end tihti mõttelt, et ei suuda lihast või piimatoodetest loobuda, sest need tuletavad nii väga lapsepõlve meelde, on tegemist sentimentaalse seosega, mis põhineb enamasti maitsenüanssidel, mitte toiduainegruppidel. Küsi (vana)emalt, mis on tema saladus su lemmikkotlettide valmistamisel --koriander, tüümian, pune või porgand; äkki hoopis saiapuru?--- ja kasuta seda taimsete pätsikeste sisus ära. Nii saad lisaks tuttavale kotletitekstuurile ka tuttava maitse. 

maasika-tšilli pruunik

Märts, sõjajumal Marsile pühendatud kuu. Pool sellest juba selja taga, mis tähendab, et vähem kui nädala pärast hakkab kevad ja viimane aeg on möödunud suvel sügavkülma sokutatud marjadele üks-null teha. 

Taaskord läksid loosi maasikad, ning köögilaual punast tšillikauna säramas nähes ei jäänud hinge enam kahtluseraasugi: emakeelepäeva puhul küpsetan maasika-tšillikooki... Muidugi ei saa selline šedööver hakkama ilma tumeda šokolaadita. Igal emal keele alla viiv kook, aga isadele maitseb ka!

MAASIKA-TŠILLI PRUUNIK
ehk üks mõnus brownie

PRUUNIKUPÕHI:

2 dl rukkijahu

2 dl mitmevilja jahusegu 

1 dl kakaopulbrit

1 tl soola

1 tl küpsetuspulbrit

2 tl vanillisuhkrut

100 dl pruuni suhkrut

natuke riivitud apelsinikoort

pool kauna tšillipipart
(olenevalt maitse-eelistustest vähem või rohkem; sellise koguse juures jäi tšillimaitset ainult õrnalt tunda)

50 ml õli

350 g maasikaid (pooleliitrine karp külmutatud marju)

1 sl õunaäädikat või sidrunimahla

KATE:

100 grammi tumedat šokolaadi

50 grammi india pähkleid

1:

 Sega kokku kuivained.

2:
Sega kokku pipar, marjad, hapu äädikas või mahl ja õli, lisa see kuivainete segule.

3:
Laota tainas küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormile (kasutasin kandilist 32x24cm vormi) ja küpseta 190 kraadi juures 25 minutit.

4:
Blenderda india pähklid natukese vee või taimse piimaga ühtlaseks massiks. Lisa see veevannil sulatatud šokolaadile ning laota kate, enne kui see jahtuda jõuab, koogile.

Lase koogil natuke taheneda

ja siis..

NAUDI!

väike roosa unelm

Mu sõbrapäeva-unistus ses asises veebruarikuus oli valmistada üks lihtne ilus roosa kook. Maasikatega, ilmselgelt! Aga mitte liiga magus. 

Šokolaadist on kõrini, seda sai jõulude paiku ja jaanuaris eksamisessiooni ajal vitsutatud kahe suupoolega. 

Ahjaa, mu emale ei meeldi nisujahu ka enam väga. 

Tähendab: tuleb teha kook, milles tainas mängib tagasihoidlikku rolli; tuleb julgus kokku võtta ja ometi tarretisega tegeleda! Vegan-tarretisega ehk vetikas agar-agarist valmistatuga. Niisiis:

ROOSA PIDUPÄEVA PISIKE UNELM

ehk 

kolm koostisosa ja tarretisepulber 

ehk

mu esimene katsetus agar-agariga.

Retsept mugandatud siit.

Põhi:

200 grammi digestive (täistera) küpsiseid

50 grammi leotatud mandleid

paar supilusikatäit kookospiima

Kate:

500 grammi maasikaid või maasika(toor)moosi

400 grammi kookospiima

3 sl suhkrut (kui kasutad maasikate asemel moosi, pole lisamagustust vaja)

20 grammi agar-agar pulbrit (mina kasutasin RUF Agartine'i)

1. 

Põhi.
Purusta küpsised ja mandlid, sega natukese kookospiimaga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 24-sentimeetrise läbimõõduga koogivormi. Küpseta põhja 10 minutit 200 kraadises ahjus (et hiljem koogist tükke tõstes terve ilm pudi täis ei oleks). 

2. Kate.
Püreesta maasikad, lisa kookospiim. Keeda agaripulbrit paarisaja milliliitri veega 2 minutit, lisa see maasika-kookospiimapüreele, samal ajal segu pidevalt segades. 

Kalla segu põhjale ning pane kook kaheks-kolmeks tunniks jahedasse tahenema. 

3. Kaunista!
Kookoshelveste, šokolaadi, mandlilaastude, värskete maasikate, muu ilusaga.

gluteenivaba taimetoitlasest kirju koer

Kirju koer seostub minu jaoks alati kevadega. Võib-olla sellepärast, et seda rammusat käkki keeras ema enamasti kokku erilisematel puhkudel, nagu siis, kui tillukese plikatirtsuna seda oma märtsilõpu sünnipäevalauale nuiasin.

Millegipärast säilis see natuke võõristav aura ümber kirju koera ka siis, kui ise köögis ohjad võtsin. Klassikalist küpsistest kubisevat võist kondenspiimamaiustust jõudsin teha vaid mõned üksikud korrad, enne kui kondenspiimaõgimiskihu kõrvale heitsin ja taimeusku pöörasin.

Mõte vegan kirjust koerast tekkis tänavuse sünnipäevapeo lauale gluteenivaba koogi leiutamise probleemist. Pidasin üle pika aja korralikku koosviibimist salatite, seente, šampuse ja küpsisetordiga, aga kutsutud külaliste hulka kuulus neiu, kes ei talu ei piimatooteid ega nisujahu. Ideaalne ettekääne miskit vahvat leiutada! 

Kuidas õpetada vanale koerale uusi trikke ehk taimne variant kirjust koerast. 

(Juhuslikult ka natuke tervislikum kui kaloritest kubisev traditsiooniline käkk.)

KIRJU PLOOMIKOER

200 grammi kuivatatud ploome

100 grammi datleid

80 grammi india pähkleid

4 spl kakaopulbrit

mõned tilgad sidrunit

50 grammi tumedat šokolaadi (nt Laima või Pergale)

100 grammi marmelaadi* (nt Laima või muu marmelaad, kus on seaželatiini asemel vetikate baasil tarretisaine)

*marmelaadi asemel võib kasutada ka muid kuivatatud puuvilju, nt aprikoose, jõhvikaid vms

kakaopulbrit, mooniseemneid, kookoshelbeid või muud puru, mille sees koera rullida

1. Kuivatatud ploomid ei tohiks olla kivikõvad, vaid nätsked, et blender nende purustamisega hakkama saaks. Sama kehtib datlite kohta. Kuivatatud puuviljade leotamisel selle maiuse jaoks tuleks siiski silm peal hoida, et viljad liiga läbi ei vettiks-- muidu ei püsi koerakook koos. Ka india pähkleid tuleks veerandtunnike vee sees hoida, enne kui need koos kuivatatud ploomide, datlite ja kakaopulbriga blenderisse panna ja ühtlaseks massiks vaaritada. Mõned pähklid võib jätta ka pastaks purustamata ning hiljem sisse segada, nii saab kirju koer endasse ka heledamaid laike.

2. Kui ploomidest, datlitest, pähklitest, kakaopulbrist ja mõnest hapust tasakaalustavast sidrunitilgast mass valmis, on aeg seda tumeda šokolaadi ja värvilise marmelaadi abil kaunistada. Marmelaadi asemel võib koera sisse hakkida ka kuivatatud puuvilju, aga minu lapsepõlvenostalgia oleks selle peale liigselt kripeldama jäänud, seega lõikusin lustiga tillukesi marmelaadikuubikuid ja šokolaaditükke muidu puuviljasuhkrust pakatavasse maiustusse.

3. Kui kogu kraam kokku segatud, tuleb teda kakaopulbris või muus purus rullida, et koer paljaks vorstiks ei jääks. Ning mis siis enam muud kui foolium, toidukile või küpsetuspaber ümber ja paariks tunniks külmkappi tahkuma! 

banaani(jäätise)st

Parim ravim kurbuse vastu, nagu väidab Nõmme turu kõrval pesitsev kommipood, on maiustus. Kui selline üldistus tundub liiga keeruline, siis lihtsaim ravim stressi, ärevuse ja magusaisu hävitamiseks: banaan!

Iga taimetoitlane teab, et külmutatud banaanidest saab blenderdades imehõlpsasti valmistada poolpehmet külma kreemi: banaanijäätist. Banaanijäätis on vahvlikoonusest limpsitava valge pehme koorejäätise taimne versioon, mille kodus valmistamiseks läheb vaja vaid mõnda üleküpset banaani, sügavkülma ja miskit masinat mikserdamiseks.

Poest pooleteise eurose kilohinnaga ostetud viljad kipuvad tihti natuke toored olema, seepärast suundun ma turule. Rohekad banaanid sisaldavad liialt palju tärklist, mida on raskem seedida, samuti ei tule tooretest banaanidest jäätis sugugi nii mõnus ja magus kui pruunitäpilise koorega viljadest.

Nii Balti jaamas kui Keskturul leidub ikka lett või paar, millel kollaseid vilju müüakse. Kui kilohind jääb ühe euro kanti, ei ole kvaliteedierinevust poekraamist silmaga näha. Sõbralikuks läheb lugu siis, kui tõesti otsida vilju, mis on nii küpsed, et kui täna hambaid sisse ei löö, on homseks alles ainult kompostiks sobiv plöga. Just sellised pruunikoorelised kobarad on need, mis ära koorida ja suurte tükkidena sügavkülma panna. Nende hind jääb enamasti 30-50 senti/kilo kanti.

Ühe portsu valmistamiseks piisab kahest banaanist.

BANAANIJÄÄTIS (ühele)

2 banaani

lisandeid

lisandivariante:
šokolaadipuru

kakaopulber

kookospiim
kookoshelbed
pähklid

maapähklivõi

külmutatud või värsked marjad

puuviljad (ananass, mango)
Kui banaanid on piisavalt küpsed, pole suhkrut lisada tarvis.

1:
Eemalda banaanidelt koor (koorega külmutamisel on üks suur miinus: koor, mille sügavkülmas pruuniks tõmbumine vilja sisu ega maitset ei mõjuta, ei taha hiljem banaanist lahti lasta.).

2:
Tükelda banaanid umbes viiesentimeetristeks juppideks-- nii mahuvad nad paremini külmutuskarpi või -kotti ja hiljem blenderisse.
3:

Peida banaanid 2-... tunniks (kõige kauem kuni 4 kuud) sügavkülma.

4:
Võta banaanid sügavkülmikust, lisa marjad, kakaopulber, kookoshelbed, maapähklivõi või muud lisandid ja mikserda, kuni kadunud on rohmakad banaanitükid ja anumast vaatab vastu pehme jäätis. Uha lusikas sisse ja ära suure tuhinaga aju ära külmeta!

Väikesed vihjed:

Kuidas banaanid kiiremini küpseks saada?

* Banaanid pruunistuvad, kui nad paberkotti panna. Nad eritavad nad etüleengaasi, mis koti sisse lõksu jäädes viljade küpsemist kiirendab. (Pane banaanid paberkotti koos terve õuna, pirni või tomatiga, mis samuti etüleengaasi eritavad.) Hoia kotti suletuna soojas ja kuivas, 24 tunni pärast on puuviljad tarvitamiseks valmis.

* Hoia banaane kobaras.

Külmutamine peatab küpsemisprotsessi!

Kuidas banaane kauem värske hoida?

* Hoia banaane jahedas õhutatud kohas. Õhk ei tohi olla liiga niiske, muidu hakkab levima hallitus.

*Hoia banaane nende loomulikus rippuvas olekus, näiteks konksu või nööri otsas.

* Seo banaanikimpu ühendava otsa ümber tükk toidukilet. Iga kord, kui banaani vajad, võta kile lahti, kraba vili, seo kile taas ümber. Nii pikendad banaanide värskust 3-5 päeva.